Haanja 100 Jala

  26nda oktoobri sügishommikul asus haanjamaa metsade vahel starti 59 vaprat meest ja naist, kellel sihtmärgiks maagiline 100km, mida võis läbida vahendeid valimata jalgsi ehk siis kas joostes, kõndides või kepikõndides. Kuigi oli meeles veel eelmise aasta ürituse raskus, olin stardis ka sel aastal. Usun, et kripeldama jäi eelmise aasta tulemus, milleks oli 80km, mis on küll igati viisakas tulemus aga ikkagi mitte 100.

  Äratus oli 4:20 varahommikul ja seljataga olid napp 4-5 tundi und, mida oli kindlasti liiga vähe aga eks võistluseelne ärevus ja häirivate pisiasjade kompott tegi oma töö, mis magada ei lasknud. Peale üles ärkamist kaerahelbe puder rohke moosiga sisse ja suund Tartu poole, kus liitusin oma klubikaaslase Heiko-ga, kellega juba siis koos Haanja „mägede“ poole sõitsime. Kohale jõudsime veerand tundi enne starti, ilm oli hea - soojakraadiks näitas 8 kraadi ja sademed puudusid. Võistluseelsed veerand tundi kulusid imekiirelt kui juba kõlaski stardimärguanne ja Haanja mets täitus pealampidega „jaaniussikestest“ .  

 Nagu mulle kohane siis algus oli raske. Ei saanud kuidagi oma „mootorit“ tööle. Pulss oli kõrge ja hingamine polnud korras. Õnneks ringi lõpus hakkasin ennast rohkem tunnetama, pulss normaliseerus ja sain hingamise korda. Minu võistlus, enda proovilepanek, oli alanud! Vahemärkuseks, et ringi pikkus oli 6.67km ja et 100km täis saada, pidime ringe läbima 15 korda. Kuigi pulss oli normaalne ja hingamine korras, siis esimesed 5 ringi väga lihtsad ikka polnud. Pidevalt mõtlesin, et nüüd kohe kohe käib plõks, jätan jooksmise ja jätkan võistlust käimiskeppidega kuid võtsin ring korraga ja peale igat ringi jälle mõeldes, et noo jõuan ühe veel joosta, ei võta veel keppe ja see aitas. Eks muidugi oma panuse selles andis ka rahva positiivsus. Joosti nii üksikute huntidena kui gruppidena ja peale mõõdumisi soovisid paljud „Jõudu!“ või öeldi miskit muud positiivset, mis andis jälle jõudu juurde. Rahvas oli lihtsalt lahe ja suurepärane!

Ilmataat otsustas, et ei tohi ka sel aastal võistlust liiga lihtsaks teha ja avas taevaluugid peale viiendat ringi ehk siis nii kella 11-12 paiku.  Kuues ring oli veel kerge seenekaga aga peale seda tuli taevast vett juba hoogsamalt. Mõistagi said riided kiirelt märjaks. Kuigi mul oli isegi kahed vahetusriided kaasas siis otsustasin neid mitte kasutada. Eks oli meeles aasta varem Haanja100, kus lumes ja lörtsis joostest said samuti riided märjaks ja riideid vahetama minnes maha istudes, ei tahtnud kuidagi enam püsti tõusta. Seekord oli õnneks ilm soojem ja kuna keha oli pidevas liikumises ,siis külm ei hakanud. Kihutasin edasi.

  Igal ringil püüdsin end vahetusalades korralikult tankida. Teisiti poleks lihtsalt nii pikka võistlust olnud võimalik lõpetada. Joogiks sooja energiajooki ja näksimiseks banaani, rosinaid, kurki, leiba, soola ja minu suureks lemmikuks sai pika võistluse vältel Eesti Pagari „Šokolaadileivake“. Mmm super hästi maitses see lihtsalt! Korra võistluse ajal pakuti ka sooja toitu kuigi täpselt, mida pakuti ei oska öelda. Igatähes hea ja rammus oli. Valik laual oli muidugi suurem kui mu kirjeldatud aga selline oli minu valik, mis mu kõhus maandus. Endal mul oli ka üht-teist taskus: pakk PowerBar-i geelikomme ja mõned energybar-id. Kindlasti oli abiväge ka neist.

  Mõned ringid enne lõppu jäi järsku vihmasadu järgi kuid seda rõõmu polnud kauaks, tervelt üheks ringiks. Selle kuiva ringi vältel said mu riided küll peaaegu kuivaks aga siis läks jälle sajule. Pluss selleks ajaks hakkas juba hämarduma. Joostud oli siis üle 80-ne km. Tunne oli positiivne ja maagilised 100km käega katsutavad. Ei uskunud enne võistlust et jõuan nii pikalt puhtalt joosta. Olin kindel,  et selle aja peale liigun juba ammu käimiskeppidega. Enesetunne oli küll hea aga tundsin et jalad hakkavad alla andma. Oli 13nda ringi lõpp, finiši alas võtsin pealambi ja käimiskepid abiks. Edasi läks siis niiöelda „4WD“. Tempo oli nüüdsest küll aeglasem aga siht iga sammuga aina lähemal.

  Oli pime, sadas , ise olin läbimärg ja porine aga kell 19:04:54 ületasin sisimas super rahulolevalt finiši joone. 100 km oli TEHTUD..seljataga ja ajalugu!

  Edasi läks teekond diplomi järele, pesema ja siis Kubija baaris välja teenitud külma Alexandrit ja sooja ja väga maitsvat seapraadi nautima. Parim tunne oli lihtsalt istuda, süüa, külma õlut rüübata ja laualistega üritusest muljetada.  Hea tuju kaasa, laualistele head aega ja juba pooleteise tunni pärast maandusin oma voodisse. Küll oma kontide ja lihaste pärast oiates aga kuradi rahulolevalt!

Tänusõnad korraldajale Ivarile ja tema meeskonnale!

Aitäh kõigile osalejatele, kes võtsid selle hulluse ette!

Oma transpordi eest tänan Heikot, Kaidot ja Peedut!

Üleüldiselt veel kõigile kodustele, kes mind igakülgselt toetasid

Aitäh!

Statistikat: Üldkoht 18, meeste arvestuses 14, ajaks 12:04:54,1

Stardis 59, 100km suutis alistada neist 27