Sõiduvahendiks oli talvisteks oludeks kohandatud Volvo.
Kraade näitas linnas +6 ja lumeolud olid nii ja naa. Järgmine peatus oli 29km edasi Vigo Di Fassa, kus asus meie hotell. Hotellis saime kokku hotelli perenaise Franseskaga, kes tundus selline tüüpiline Itaalia naisterahvas olevat. Lühemat kasvu, aktiivne, lõbus ja jutukas. Kuna ta rääkis Saksa keelt paremini kui Inglise keelt, siis suhtlesin temaga enamasti Saksa keeles. Saksa keele tasemeks oli tubli 3+. Miskit oli kooli ajast ikka veel meeles. Kuna pikk reis oli seljataga siis võtsime reede vabalt. Õhtul käisime ühest paljudest restoranidest pitsat söömas ja kohalikku ölut proovimas, mis maitses väga hästi. Maraton oli ju alles pühapäeval.
Laupäeva hommikul söögilauas kohtasime ka juba teisi eestlasi, kellega peale söömist sai hotelli keldris määrdepukid üles seatud. Vahemärkuseks, et nii minul kui Anderil olid täiesti tuttuued Fischer-i suusad, mis soovitati küll korralikult enne võistlust sisse sõita aga kuna lumeolud olid nagu nad olid siis ilmselgelt seda ei juhtunud. Kuna Marcialonga maratoni rada jooksis täpselt meie hotelli tagant mõõda siis kiire esimene määrimine tehtud ja rajal me juba olimegi. Täiesti uute suuskadega, minul 50km ja Anderil 0km all. Üks päev enne maratoni Perfect eks? Ilm ja rada oli super, päike paistis, ja kõrged mäed kahel pool rada kõrgumas, mida veel tahta. Suuskade sissesõiduks tuli 11km, rohkem ei hakanud päev enne maratoni pushima.
Eesti suusaüritustel oleme lasknud suusad asjatundjatel ära määrida ehk siis Zeppelini Hawais klubikaaslasel Perttil aga siin pidime omal jõul hakkama saama ja veel üpriski piiratud varustusega. Ainult ühe hooaja määrimis kogemusega, oli see kindlasti paras pähkel aga püüdsin anda oma parima. Kahjuks head libisemismääret meil polnud. Põhjaks läks tavaline sinine parafin ja peale LF. Pidamisalale sai mitmeid kihte erinevaid Swixi race pidamist.Õhtul restos veel väike süsinike laadimine spagettide näol ja varakult magama. Tuli loota parimat.
Hommikul oli äratus 5:30, välja vaadates ilus talvine ilm ja lumesadu. Sööma minnes ootas ees juba punt eestlasi, kes putru keetes, kes niisama jutustades ja Franseska meie vahel meid aidata püüdes. Tema jaoks oli eestlaste kaerahelbe puder midagi võõrast ning tema maitsemeeltele liiga vesine. Ise arvan et kokal lihtsalt tuli puder tsipa vesisem seekord.
Puder söödud, kola koos ja sõit starti Moena-sse. Stardis tutvusime stardialaga, et ülevaade saada ja jäime suurde telki starti ootama. Kraadid -6. Kuna start oli lainetena siis mina nr.1831 startisin 15 minutit peale eliiti ehk 8:15. Aeg läks kõigil alles peale stardijoont käima. Algus oli võrreldes Tartu maratoniga suht rahulik aga eelmise päeva heast rajaprofiilist polnud mitte kui midagi alles. Raja alguses oli kohe mitu pikemat tõusu ja tõusudest ülesse pidi sumpama pudruses lumes aga ka sirgematel rajalõikudel polnud korralikku jälge kuskil . Tuli sõita sellisel rajal, mis ette anti. Kuni 18km-ni oli rada tõusvas joones. Suusa libisemine kõige parem polnud, samuti ka pudrustel tõusudel pidamine. Paaris tõuge oli selgelt maratoonlaste lemmik ehk siis pidamisega oli enamustel probleeme. Pool rajast sai kiirelt läbi. Välja arvatud raja kvaliteet, oli rada iseenesest väga huvitav. Läbisime mitmeid külasi ja linnu kus rahvas elavalt kaasa elas, see andis palju juurde. Sõitsime kitsastel linna tänavatel, läbisime tunneleid, ületasime sildu ja seda kõike paralleelselt mägise jõega. Üle poole raja olime mägede varjus enamjaolt päikese eest kaitstud aga raja teine pool suhteliselt päikese käes, mis tegi suuskade libisemise veelgi halvemaks ja muidugi hakkas endal ka kuum. Kui stardis näitas kraadiklaas -6, siis poole raja peal ühes linnakeses näitas juba +3. Söögi poolepealt oli mul kaasa võetud 4 Enerviti geeli ja üks SIS geel aga ühe geeliga pidin ühel laskumisel hüvasti jätma. Pudrunäpud, mis teha.. Kõik geelid läksid aga ilusti kasutusse + rajalt igas joogipunktis rohkelt Enerviti spordijooki, kuuma teed, ja paaris punktis sai ka šokolaadi ja võikut peale hammustatud.
Viimasel kümnel kilomeetril oli näha kuidas rahvas väsima hakkas, ei olnud enam sellist särtsu. Lihtsalt tuim paaristõuge. Ühest viimastest punktidest enne lõputõusu jagati veel geeli, mis oli igati teretulnud. Palju olin kuulnud, sellest kuulsast Marcialonga lõputõusust, mis algab umbes 3km enne finishit, ootasin seda. Lõpuks jõudsin tõusu algusesse, kus veel kummagil pool rada olid suusamäärde spetsialistid suuskadele pidamist alla määrimas. Ja muidugi mina ikka ristivastupidi kõigi soovitustel lasta uus pidamine seal alla panna, isegi kui väike järjekord, seda ei teinud. Mõtlesin, et mis ta siis ikka ära ei ole ja varsti juba kahetsesin oma uisapäisa mõttekäiku. Tõus oli ikka päris karmi nurgaga ja minu suusad läksid ainult kääris ülesse. Proovisin kui mõni lamedam koht korraks tuli, sirgelt minna aga tagasilibisemine oli koge garanteeritud. Tagatippu kõrvetas päike hoolega selga. Oli kuum, väsimus, suusad ei pidanud ja mitu kilomeetrit veel finishini ja seda ainult tõusumeetrites. Tuim kõnd, mõtetes ainult, et võiks see kõik juba läbi olla ja nähes veel inimesi sirgjooneliselt mõõda tuiskamas, värske hea pidamine all,ajas veel kurjemaks aga samas ka jõudu juurde. Lõpp oli lähedal.
Viimase kilomeetri märk andis powerit juurde. Pole ju enam palju aga samas suusad muutusid aina raskemaks. Kuulsin kuskilt Norra keeles, et viimased 200m. Võtsin viimased jõutõmbed kokku ja sai viimane tõusunukk võetud, ees paistis finish ja veel sadakond meetrit paaritõugetega õrna langusega profiili ja olin kohal!! Esimesed minutid kulusid hingamise taastumisele ja seejärel hakkas toimunu kohale jõudma. Naeratus tuli suule. Nii vähese suusatrenniga oma pikim sõit senini. Pandi osaleja medal kaela, oli uhke tunne. Seejärel juba pasta-partyle pastat sööma ja autosse. Sõber ja klubikaaslane Ander jõudis hiljem finishi, kes võttis maratoni vähe vabamalt. Oli ta ju alles eelmisel päeval suuskadega hooaja esimese sõidu teinud. Respekt!
Seejärel suundusime hotelli, kiire pesu, asjad kokku, Franseskaga südamlik hüvastijätt. Kallistas, soovis head reisi ja tegi veel nalja. Igati soe ja positiivne inimene.
27h hiljem esmaspäeva õhtul olime kõik juba kenasti kodus ja saime rahulikult oma voodites puhata ja maratonist taastuda. Jäin reisiga igati rahule. Märksõnadeks: lõbusad ja kaasaelavad itaallased, hea itaalia toit ja õlu, vahva seltskond, super huvitav suusarada. Nuriseda sai ainult raja kvaliteediga aga samas kui oleks olnud laupäevane suht jääs rada, siis oleks laskumistel kõvasti rohkem kukkumisi olnud. Minu arvamus.
Kokkuvõttes püsisin suhteliselt omas stardigrupis kuni lõpuni. Number oli mul 1831 seljas ja üldkokkuvõttes olin 1800-s ajaga 4:56.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar