First post

Nüüdseks juba mitu aastat hobisportlaskarjääri seljataga ja kuna paljud sportlased peavad blogi siis miks mitte ka mina. Püüaks põhiliselt kajastada oma seiku võistlustelt või siis ka nendeks ettevalmistustest. Koolis mul kirjakeel kõige parem polnud, niiet loodan et annate kirjalikud pisivead andeks :)
 Nüüd siis lähemalt minust ja minu senisest spordikarjäärist.
Hetkel olen 31 aastane. Elukutseks ehitaja ja töötan juba viiendat aastat Norras. Olen vabaabielus ja õnnelik 2 poisi isa.
  Juba varajasest noorusest on mulle meeldinud rattaga sõita. Suvisel ajal sai sõprade seltsis kõik päevad ratastega veedetud nii linnas kui maal ringi kihutatud. Meid kutsuti meie "kandis" tollel ajal populaarse multika järgi "Mootorattur hiirteks", mis jah meile väga meeltmööda polnud. Vähemalt minujaoks. 13-14 aastaselt käisin tsipa üle aasta Elva Spordikoolis ratta trennis, kus mu juhendajaks oli Arno Lääne, kes veel siiamaani mu kodulinnas aktiivne noortetreener. Aga ma ei teagi, kas mu enda laiskusest või möllavast puberteedi east , jätsin trenni pooleli. Mõned tolle aja võistluste diplomid, peaksid siiamaani lapsepõlve kodus lapsepõlve fotode karbis olema. Niipalju mäletan veel sellest ajast, et tublid trennis käijad said vahepeal nädalavahetusteks tolle aja trennirattad koju. Uhke oli linnapeal sõita veneaegse käikudega maanteerattaga, mis tol ajal olid haruldused.
 Koolis oli muidugi kehaline kasvatus lemmik tunniks. Tulemuste poolest ma päris esimene polnud aga tihti kas teine või kolmas. Eriti läksid peale pikamaajooksud,korvpall ja suusatamine. Lühemad sprindid väga peale ei läinud. Sama kehtib siiani.
 Peale kooli ja sõjaväge jäi sport kahjuks unarusse. Tekkisid teised huvid, mis tol ajal tundusid huvitavamad ja põnevad. Alles Norra tulles võtsin end kätte. Pikad aastad ilma spordita oli mind teinud laisaks ja ülekaaluliseks. See pidi muutuma. Hakkasin käima jooksmas ja märkamatult hakkasid kilod kaduma. Kohe varsti peale seda, ostsin ka endale maastikuratta, kuna maastikul sõitmine tundus mõnusam ja vaheldusrikkam too aeg. Kuigi trennid olid kaootilised ja süsteemivabad, siis lõbus oli mul alati ja spordipisik puges aina sügavamale minusse. Esmakordselt peale pikka pausi asusin võitlustulle 2009 suvi Elva rattamaratonil. Ego ei lubanud esimeseks võistluseks poolmaratoni, niisiis läksin pikale distantsile, mis oli 68km. Kohaks oli 940 ratturi seas 579, mis muidugi pole teab mis hea koht aga minujaoks oli see super tulemus ja pingutus. Järgmised aastad suurt arengut ei tulnud, kuna ei treeninud süstemaatiliselt ega tõstnud ka eriliselt mahtu. 2010 ja 2011 võistlesin veel Elva Rattamaratonidel. Kohtadeks oli vastavalt 527 ja 332.
 2012 aastal tuli mul tööl paus sisse ja oli rohkem aega treenida ja võistlustel käia. Uurisin samas rohkem nii siit ja sealt kirjandusest tarkusterasi ja talletasin need oma mällu. Palju tarkusi leidsin ka Eesti suurimast rattafoorumist velo.clubbers.ee. Igatähes kohad hakkasid paranema ja 2012 aasta lõpus oli 13 võistlust seljataga, millest võis leida nii Tartu Maratoni nelikürituse, mitmeid jooksuüritusi ja ka rattasõite. Eriti meeldejäävaks jäi Haanja 100 jala, kus ürituse eesmärk oli 100km jala läbi joosta või (kepi)kõndida, kus ma sain tulemuseks 80km läbimise kirja. Rohkemaks eelmine aasta ma kahjuks võimeline polnud aga elamus võistlusest jäi väga positiivne.
 2012 aasta lõpuks kutsuti mind sprodiklubisse, milleks on SK Keremeister ja see andis veel motti (motivatsiooni) juurde ja samas ka palju uusi tutvusi. Omakorda kutsusin ka oma hea sõbra Ander-i klubisse, kellega Eestis viibides saab korralikult trenni tehtud :) Üheskoos püüame klubi lippu kõrgel hoida.
 2013 aasta on samuti siiamaani väga ürituste rohke aasta olnud. Oma suurimateks saavutusteks sel aastal pean oma esimest täispikka jooksumaratoni Oslo(NO) metsade vahel ja samuti oma esimese triatloni läbimist Tartu Mill-il. Püüan nendest pikemalt mõnes oma järgmises postituses juttu teha. Lisaks neile veel juba traditsiooniks saanud Tartu Maratoni neliküritus, mõned lühemad jooksu üritused ja veel nii maantee kui maastikuratta üritusi.
 Ees seisab mul see aasta veel Haanja 100 jala oktoobri teisel poolel. Sellest kindlasti teen veel juttu oma järgmistes postides. Seniks aga tugevat jalga. Kohtume jooksuradadel!