Haanja 100 Jala

  26nda oktoobri sügishommikul asus haanjamaa metsade vahel starti 59 vaprat meest ja naist, kellel sihtmärgiks maagiline 100km, mida võis läbida vahendeid valimata jalgsi ehk siis kas joostes, kõndides või kepikõndides. Kuigi oli meeles veel eelmise aasta ürituse raskus, olin stardis ka sel aastal. Usun, et kripeldama jäi eelmise aasta tulemus, milleks oli 80km, mis on küll igati viisakas tulemus aga ikkagi mitte 100.

  Äratus oli 4:20 varahommikul ja seljataga olid napp 4-5 tundi und, mida oli kindlasti liiga vähe aga eks võistluseelne ärevus ja häirivate pisiasjade kompott tegi oma töö, mis magada ei lasknud. Peale üles ärkamist kaerahelbe puder rohke moosiga sisse ja suund Tartu poole, kus liitusin oma klubikaaslase Heiko-ga, kellega juba siis koos Haanja „mägede“ poole sõitsime. Kohale jõudsime veerand tundi enne starti, ilm oli hea - soojakraadiks näitas 8 kraadi ja sademed puudusid. Võistluseelsed veerand tundi kulusid imekiirelt kui juba kõlaski stardimärguanne ja Haanja mets täitus pealampidega „jaaniussikestest“ .  

 Nagu mulle kohane siis algus oli raske. Ei saanud kuidagi oma „mootorit“ tööle. Pulss oli kõrge ja hingamine polnud korras. Õnneks ringi lõpus hakkasin ennast rohkem tunnetama, pulss normaliseerus ja sain hingamise korda. Minu võistlus, enda proovilepanek, oli alanud! Vahemärkuseks, et ringi pikkus oli 6.67km ja et 100km täis saada, pidime ringe läbima 15 korda. Kuigi pulss oli normaalne ja hingamine korras, siis esimesed 5 ringi väga lihtsad ikka polnud. Pidevalt mõtlesin, et nüüd kohe kohe käib plõks, jätan jooksmise ja jätkan võistlust käimiskeppidega kuid võtsin ring korraga ja peale igat ringi jälle mõeldes, et noo jõuan ühe veel joosta, ei võta veel keppe ja see aitas. Eks muidugi oma panuse selles andis ka rahva positiivsus. Joosti nii üksikute huntidena kui gruppidena ja peale mõõdumisi soovisid paljud „Jõudu!“ või öeldi miskit muud positiivset, mis andis jälle jõudu juurde. Rahvas oli lihtsalt lahe ja suurepärane!

Ilmataat otsustas, et ei tohi ka sel aastal võistlust liiga lihtsaks teha ja avas taevaluugid peale viiendat ringi ehk siis nii kella 11-12 paiku.  Kuues ring oli veel kerge seenekaga aga peale seda tuli taevast vett juba hoogsamalt. Mõistagi said riided kiirelt märjaks. Kuigi mul oli isegi kahed vahetusriided kaasas siis otsustasin neid mitte kasutada. Eks oli meeles aasta varem Haanja100, kus lumes ja lörtsis joostest said samuti riided märjaks ja riideid vahetama minnes maha istudes, ei tahtnud kuidagi enam püsti tõusta. Seekord oli õnneks ilm soojem ja kuna keha oli pidevas liikumises ,siis külm ei hakanud. Kihutasin edasi.

  Igal ringil püüdsin end vahetusalades korralikult tankida. Teisiti poleks lihtsalt nii pikka võistlust olnud võimalik lõpetada. Joogiks sooja energiajooki ja näksimiseks banaani, rosinaid, kurki, leiba, soola ja minu suureks lemmikuks sai pika võistluse vältel Eesti Pagari „Šokolaadileivake“. Mmm super hästi maitses see lihtsalt! Korra võistluse ajal pakuti ka sooja toitu kuigi täpselt, mida pakuti ei oska öelda. Igatähes hea ja rammus oli. Valik laual oli muidugi suurem kui mu kirjeldatud aga selline oli minu valik, mis mu kõhus maandus. Endal mul oli ka üht-teist taskus: pakk PowerBar-i geelikomme ja mõned energybar-id. Kindlasti oli abiväge ka neist.

  Mõned ringid enne lõppu jäi järsku vihmasadu järgi kuid seda rõõmu polnud kauaks, tervelt üheks ringiks. Selle kuiva ringi vältel said mu riided küll peaaegu kuivaks aga siis läks jälle sajule. Pluss selleks ajaks hakkas juba hämarduma. Joostud oli siis üle 80-ne km. Tunne oli positiivne ja maagilised 100km käega katsutavad. Ei uskunud enne võistlust et jõuan nii pikalt puhtalt joosta. Olin kindel,  et selle aja peale liigun juba ammu käimiskeppidega. Enesetunne oli küll hea aga tundsin et jalad hakkavad alla andma. Oli 13nda ringi lõpp, finiši alas võtsin pealambi ja käimiskepid abiks. Edasi läks siis niiöelda „4WD“. Tempo oli nüüdsest küll aeglasem aga siht iga sammuga aina lähemal.

  Oli pime, sadas , ise olin läbimärg ja porine aga kell 19:04:54 ületasin sisimas super rahulolevalt finiši joone. 100 km oli TEHTUD..seljataga ja ajalugu!

  Edasi läks teekond diplomi järele, pesema ja siis Kubija baaris välja teenitud külma Alexandrit ja sooja ja väga maitsvat seapraadi nautima. Parim tunne oli lihtsalt istuda, süüa, külma õlut rüübata ja laualistega üritusest muljetada.  Hea tuju kaasa, laualistele head aega ja juba pooleteise tunni pärast maandusin oma voodisse. Küll oma kontide ja lihaste pärast oiates aga kuradi rahulolevalt!

Tänusõnad korraldajale Ivarile ja tema meeskonnale!

Aitäh kõigile osalejatele, kes võtsid selle hulluse ette!

Oma transpordi eest tänan Heikot, Kaidot ja Peedut!

Üleüldiselt veel kõigile kodustele, kes mind igakülgselt toetasid

Aitäh!

Statistikat: Üldkoht 18, meeste arvestuses 14, ajaks 12:04:54,1

Stardis 59, 100km suutis alistada neist 27

First post

Nüüdseks juba mitu aastat hobisportlaskarjääri seljataga ja kuna paljud sportlased peavad blogi siis miks mitte ka mina. Püüaks põhiliselt kajastada oma seiku võistlustelt või siis ka nendeks ettevalmistustest. Koolis mul kirjakeel kõige parem polnud, niiet loodan et annate kirjalikud pisivead andeks :)
 Nüüd siis lähemalt minust ja minu senisest spordikarjäärist.
Hetkel olen 31 aastane. Elukutseks ehitaja ja töötan juba viiendat aastat Norras. Olen vabaabielus ja õnnelik 2 poisi isa.
  Juba varajasest noorusest on mulle meeldinud rattaga sõita. Suvisel ajal sai sõprade seltsis kõik päevad ratastega veedetud nii linnas kui maal ringi kihutatud. Meid kutsuti meie "kandis" tollel ajal populaarse multika järgi "Mootorattur hiirteks", mis jah meile väga meeltmööda polnud. Vähemalt minujaoks. 13-14 aastaselt käisin tsipa üle aasta Elva Spordikoolis ratta trennis, kus mu juhendajaks oli Arno Lääne, kes veel siiamaani mu kodulinnas aktiivne noortetreener. Aga ma ei teagi, kas mu enda laiskusest või möllavast puberteedi east , jätsin trenni pooleli. Mõned tolle aja võistluste diplomid, peaksid siiamaani lapsepõlve kodus lapsepõlve fotode karbis olema. Niipalju mäletan veel sellest ajast, et tublid trennis käijad said vahepeal nädalavahetusteks tolle aja trennirattad koju. Uhke oli linnapeal sõita veneaegse käikudega maanteerattaga, mis tol ajal olid haruldused.
 Koolis oli muidugi kehaline kasvatus lemmik tunniks. Tulemuste poolest ma päris esimene polnud aga tihti kas teine või kolmas. Eriti läksid peale pikamaajooksud,korvpall ja suusatamine. Lühemad sprindid väga peale ei läinud. Sama kehtib siiani.
 Peale kooli ja sõjaväge jäi sport kahjuks unarusse. Tekkisid teised huvid, mis tol ajal tundusid huvitavamad ja põnevad. Alles Norra tulles võtsin end kätte. Pikad aastad ilma spordita oli mind teinud laisaks ja ülekaaluliseks. See pidi muutuma. Hakkasin käima jooksmas ja märkamatult hakkasid kilod kaduma. Kohe varsti peale seda, ostsin ka endale maastikuratta, kuna maastikul sõitmine tundus mõnusam ja vaheldusrikkam too aeg. Kuigi trennid olid kaootilised ja süsteemivabad, siis lõbus oli mul alati ja spordipisik puges aina sügavamale minusse. Esmakordselt peale pikka pausi asusin võitlustulle 2009 suvi Elva rattamaratonil. Ego ei lubanud esimeseks võistluseks poolmaratoni, niisiis läksin pikale distantsile, mis oli 68km. Kohaks oli 940 ratturi seas 579, mis muidugi pole teab mis hea koht aga minujaoks oli see super tulemus ja pingutus. Järgmised aastad suurt arengut ei tulnud, kuna ei treeninud süstemaatiliselt ega tõstnud ka eriliselt mahtu. 2010 ja 2011 võistlesin veel Elva Rattamaratonidel. Kohtadeks oli vastavalt 527 ja 332.
 2012 aastal tuli mul tööl paus sisse ja oli rohkem aega treenida ja võistlustel käia. Uurisin samas rohkem nii siit ja sealt kirjandusest tarkusterasi ja talletasin need oma mällu. Palju tarkusi leidsin ka Eesti suurimast rattafoorumist velo.clubbers.ee. Igatähes kohad hakkasid paranema ja 2012 aasta lõpus oli 13 võistlust seljataga, millest võis leida nii Tartu Maratoni nelikürituse, mitmeid jooksuüritusi ja ka rattasõite. Eriti meeldejäävaks jäi Haanja 100 jala, kus ürituse eesmärk oli 100km jala läbi joosta või (kepi)kõndida, kus ma sain tulemuseks 80km läbimise kirja. Rohkemaks eelmine aasta ma kahjuks võimeline polnud aga elamus võistlusest jäi väga positiivne.
 2012 aasta lõpuks kutsuti mind sprodiklubisse, milleks on SK Keremeister ja see andis veel motti (motivatsiooni) juurde ja samas ka palju uusi tutvusi. Omakorda kutsusin ka oma hea sõbra Ander-i klubisse, kellega Eestis viibides saab korralikult trenni tehtud :) Üheskoos püüame klubi lippu kõrgel hoida.
 2013 aasta on samuti siiamaani väga ürituste rohke aasta olnud. Oma suurimateks saavutusteks sel aastal pean oma esimest täispikka jooksumaratoni Oslo(NO) metsade vahel ja samuti oma esimese triatloni läbimist Tartu Mill-il. Püüan nendest pikemalt mõnes oma järgmises postituses juttu teha. Lisaks neile veel juba traditsiooniks saanud Tartu Maratoni neliküritus, mõned lühemad jooksu üritused ja veel nii maantee kui maastikuratta üritusi.
 Ees seisab mul see aasta veel Haanja 100 jala oktoobri teisel poolel. Sellest kindlasti teen veel juttu oma järgmistes postides. Seniks aga tugevat jalga. Kohtume jooksuradadel!