Marcialonga 2014

 Eelmisel talvel, kui lund lademetes oli, sai hooga 2014 Marcialonga  (Põhja-Itaalia)  70km suusamaratonile registreeritud. Kes siis oleks arvanud, et see talv ilmataat Lõuna-Eesti ilma lumeta jätab. Õnneks sai sügisel ja talve algul end vormis hoitud jooksu ja matkamisega, niiet tühja toas ei passinud. Norras,Oslos tööl olles saabus viimaks ka lumi poolteist nädalat enne Marcialongat. Tulemuseks nädalaga 50km suusatamist, mis ilmselgelt liiga vähe maratonieelseks ettevalmistuseks aga polnud miskit teha. Lennuga Eesti, kus sai päevake veel maratoniks ettevalmistusi teha ja siis asusime teele. Teekaaslasteks olid mu sõber ja klubikaaslane Ander, kes kah maratonile ja mu vennas Siimo, kellel olid Põhja-Itaalia mäestikus lumelauatamis plaanid.
Sõiduvahendiks oli talvisteks oludeks kohandatud Volvo.

 Teele asusime neljapäeva 10-11 paiku hommikul ja koos väikeste vahepeatustega Lätis, Leedus, Poolas, Saksamaal, kuhu riiki sisenedes võeti kohe kurikuulsa autobahnpolizei poolt kontrolliks kinni (õnneks millestki neil kinni võtta polnud ja saime kiirelt reisi jätkata), ja enne Itaaliat veel Austrias. Reede kella 14 paiku olime lõpuks Itaalias. Kartsin, et reis on pikem ja väsitavam aga õnneks ei olnud hullu midagi. Esimene peatus oli maratoni finishi paigas Cavalese-s, kus me saime oma numbrid kätte ja kus luurasime ka finishit.

 Kraade näitas linnas +6 ja lumeolud olid nii ja naa. Järgmine peatus oli 29km edasi Vigo Di Fassa, kus asus meie hotell. Hotellis saime kokku hotelli perenaise Franseskaga, kes tundus selline tüüpiline Itaalia naisterahvas olevat. Lühemat kasvu, aktiivne, lõbus ja jutukas. Kuna ta rääkis Saksa keelt paremini kui Inglise keelt, siis suhtlesin temaga enamasti Saksa keeles. Saksa keele tasemeks oli tubli 3+. Miskit oli kooli ajast ikka veel meeles. Kuna pikk reis oli seljataga siis võtsime reede vabalt. Õhtul käisime ühest paljudest restoranidest pitsat söömas ja kohalikku ölut proovimas, mis maitses väga hästi. Maraton oli ju alles pühapäeval.
 Laupäeva hommikul söögilauas kohtasime ka juba teisi eestlasi, kellega peale söömist sai hotelli keldris määrdepukid üles seatud. Vahemärkuseks, et nii minul kui Anderil olid täiesti tuttuued Fischer-i suusad, mis soovitati küll korralikult enne võistlust sisse sõita aga kuna lumeolud olid nagu nad olid siis ilmselgelt seda ei juhtunud. Kuna Marcialonga maratoni rada jooksis täpselt meie hotelli tagant mõõda siis kiire esimene määrimine tehtud ja rajal me juba olimegi. Täiesti uute suuskadega, minul 50km ja Anderil 0km all. Üks päev enne maratoni Perfect eks? Ilm ja rada oli super, päike paistis, ja kõrged mäed kahel pool rada kõrgumas, mida veel tahta. Suuskade sissesõiduks tuli 11km, rohkem ei hakanud päev enne maratoni pushima.

Eesti suusaüritustel oleme lasknud suusad asjatundjatel ära määrida ehk siis Zeppelini Hawais klubikaaslasel Perttil aga siin pidime omal jõul hakkama saama ja veel üpriski piiratud varustusega. Ainult ühe hooaja määrimis kogemusega, oli see kindlasti paras pähkel aga püüdsin anda oma parima. Kahjuks head libisemismääret meil polnud. Põhjaks läks tavaline sinine parafin ja peale LF. Pidamisalale sai mitmeid kihte erinevaid Swixi race pidamist.Õhtul restos veel väike süsinike laadimine spagettide näol ja varakult magama.  Tuli loota parimat.
Hommikul oli äratus 5:30, välja vaadates ilus talvine ilm ja lumesadu. Sööma minnes ootas ees juba punt eestlasi, kes putru keetes, kes niisama jutustades ja Franseska meie vahel meid aidata püüdes. Tema jaoks oli eestlaste kaerahelbe puder midagi  võõrast ning tema maitsemeeltele liiga vesine. Ise arvan et kokal lihtsalt tuli puder tsipa vesisem seekord.
  Puder söödud, kola koos ja sõit starti Moena-sse. Stardis tutvusime stardialaga, et ülevaade saada ja jäime suurde telki starti ootama. Kraadid -6. Kuna start oli lainetena siis mina nr.1831 startisin 15 minutit peale eliiti ehk 8:15. Aeg läks kõigil alles peale stardijoont käima. Algus oli võrreldes Tartu maratoniga suht rahulik aga eelmise päeva heast rajaprofiilist polnud mitte kui midagi alles. Raja alguses oli kohe mitu pikemat tõusu ja tõusudest ülesse pidi sumpama pudruses lumes aga ka sirgematel rajalõikudel polnud korralikku jälge kuskil . Tuli sõita sellisel rajal, mis ette anti. Kuni 18km-ni oli rada tõusvas joones. Suusa libisemine kõige parem polnud, samuti ka pudrustel tõusudel pidamine. Paaris tõuge oli selgelt maratoonlaste lemmik ehk siis pidamisega oli enamustel probleeme. Pool rajast sai kiirelt läbi. Välja arvatud raja kvaliteet, oli rada iseenesest väga huvitav. Läbisime mitmeid külasi ja linnu kus rahvas elavalt kaasa elas, see andis palju juurde. Sõitsime kitsastel linna tänavatel, läbisime tunneleid, ületasime sildu ja seda kõike paralleelselt mägise jõega. Üle poole raja olime mägede varjus enamjaolt päikese eest kaitstud aga raja teine pool suhteliselt päikese käes, mis tegi suuskade libisemise veelgi halvemaks ja muidugi hakkas endal ka kuum. Kui stardis näitas kraadiklaas -6, siis poole raja peal ühes linnakeses näitas juba +3. Söögi poolepealt oli mul kaasa võetud 4 Enerviti geeli ja üks SIS geel aga ühe geeliga pidin ühel laskumisel hüvasti jätma. Pudrunäpud, mis teha.. Kõik geelid läksid aga ilusti kasutusse + rajalt igas joogipunktis rohkelt Enerviti spordijooki, kuuma teed, ja paaris punktis sai ka šokolaadi ja võikut peale hammustatud.
  Viimasel kümnel kilomeetril oli näha kuidas rahvas väsima hakkas, ei olnud enam sellist särtsu. Lihtsalt tuim paaristõuge. Ühest viimastest punktidest enne lõputõusu jagati veel geeli, mis oli igati teretulnud. Palju olin kuulnud, sellest kuulsast Marcialonga lõputõusust, mis algab umbes 3km enne finishit, ootasin seda. Lõpuks jõudsin tõusu algusesse, kus veel kummagil pool rada olid suusamäärde spetsialistid suuskadele pidamist alla määrimas. Ja muidugi mina ikka ristivastupidi kõigi soovitustel lasta uus pidamine seal alla panna, isegi kui väike järjekord, seda ei teinud. Mõtlesin, et mis ta siis ikka ära ei ole ja varsti juba kahetsesin oma uisapäisa mõttekäiku. Tõus oli ikka päris karmi nurgaga ja minu suusad läksid ainult kääris ülesse. Proovisin kui mõni lamedam koht korraks tuli, sirgelt minna aga tagasilibisemine oli koge garanteeritud. Tagatippu kõrvetas päike hoolega selga. Oli kuum, väsimus, suusad ei pidanud ja mitu kilomeetrit veel finishini ja seda ainult tõusumeetrites. Tuim kõnd, mõtetes ainult, et võiks see kõik juba läbi olla ja nähes veel inimesi sirgjooneliselt mõõda tuiskamas, värske hea pidamine all,ajas veel kurjemaks aga samas ka jõudu juurde. Lõpp oli lähedal.
Viimase kilomeetri märk andis powerit juurde. Pole ju enam palju aga samas suusad muutusid aina raskemaks. Kuulsin kuskilt Norra keeles, et viimased 200m. Võtsin viimased jõutõmbed kokku ja sai viimane tõusunukk võetud, ees paistis finish ja veel sadakond meetrit paaritõugetega õrna langusega profiili ja olin kohal!! Esimesed minutid kulusid hingamise taastumisele ja seejärel hakkas toimunu kohale jõudma. Naeratus tuli suule. Nii vähese suusatrenniga oma pikim sõit senini. Pandi osaleja medal kaela, oli uhke tunne. Seejärel juba pasta-partyle pastat sööma ja autosse. Sõber ja klubikaaslane Ander jõudis hiljem finishi, kes võttis maratoni vähe vabamalt. Oli ta ju alles eelmisel päeval suuskadega hooaja esimese sõidu teinud. Respekt!

 Seejärel suundusime hotelli, kiire pesu, asjad kokku, Franseskaga südamlik hüvastijätt. Kallistas, soovis head reisi ja tegi veel nalja. Igati soe ja positiivne inimene.
 27h hiljem esmaspäeva õhtul olime kõik juba kenasti kodus ja saime rahulikult oma voodites puhata ja maratonist taastuda. Jäin reisiga igati rahule. Märksõnadeks: lõbusad ja kaasaelavad itaallased, hea itaalia toit ja õlu, vahva seltskond, super huvitav suusarada. Nuriseda sai ainult raja kvaliteediga aga samas kui oleks olnud laupäevane suht jääs rada, siis oleks laskumistel kõvasti rohkem kukkumisi olnud. Minu arvamus.
 Kokkuvõttes püsisin suhteliselt omas stardigrupis kuni lõpuni. Number oli mul 1831 seljas ja üldkokkuvõttes olin 1800-s ajaga 4:56.

Haanja 100 Jala

  26nda oktoobri sügishommikul asus haanjamaa metsade vahel starti 59 vaprat meest ja naist, kellel sihtmärgiks maagiline 100km, mida võis läbida vahendeid valimata jalgsi ehk siis kas joostes, kõndides või kepikõndides. Kuigi oli meeles veel eelmise aasta ürituse raskus, olin stardis ka sel aastal. Usun, et kripeldama jäi eelmise aasta tulemus, milleks oli 80km, mis on küll igati viisakas tulemus aga ikkagi mitte 100.

  Äratus oli 4:20 varahommikul ja seljataga olid napp 4-5 tundi und, mida oli kindlasti liiga vähe aga eks võistluseelne ärevus ja häirivate pisiasjade kompott tegi oma töö, mis magada ei lasknud. Peale üles ärkamist kaerahelbe puder rohke moosiga sisse ja suund Tartu poole, kus liitusin oma klubikaaslase Heiko-ga, kellega juba siis koos Haanja „mägede“ poole sõitsime. Kohale jõudsime veerand tundi enne starti, ilm oli hea - soojakraadiks näitas 8 kraadi ja sademed puudusid. Võistluseelsed veerand tundi kulusid imekiirelt kui juba kõlaski stardimärguanne ja Haanja mets täitus pealampidega „jaaniussikestest“ .  

 Nagu mulle kohane siis algus oli raske. Ei saanud kuidagi oma „mootorit“ tööle. Pulss oli kõrge ja hingamine polnud korras. Õnneks ringi lõpus hakkasin ennast rohkem tunnetama, pulss normaliseerus ja sain hingamise korda. Minu võistlus, enda proovilepanek, oli alanud! Vahemärkuseks, et ringi pikkus oli 6.67km ja et 100km täis saada, pidime ringe läbima 15 korda. Kuigi pulss oli normaalne ja hingamine korras, siis esimesed 5 ringi väga lihtsad ikka polnud. Pidevalt mõtlesin, et nüüd kohe kohe käib plõks, jätan jooksmise ja jätkan võistlust käimiskeppidega kuid võtsin ring korraga ja peale igat ringi jälle mõeldes, et noo jõuan ühe veel joosta, ei võta veel keppe ja see aitas. Eks muidugi oma panuse selles andis ka rahva positiivsus. Joosti nii üksikute huntidena kui gruppidena ja peale mõõdumisi soovisid paljud „Jõudu!“ või öeldi miskit muud positiivset, mis andis jälle jõudu juurde. Rahvas oli lihtsalt lahe ja suurepärane!

Ilmataat otsustas, et ei tohi ka sel aastal võistlust liiga lihtsaks teha ja avas taevaluugid peale viiendat ringi ehk siis nii kella 11-12 paiku.  Kuues ring oli veel kerge seenekaga aga peale seda tuli taevast vett juba hoogsamalt. Mõistagi said riided kiirelt märjaks. Kuigi mul oli isegi kahed vahetusriided kaasas siis otsustasin neid mitte kasutada. Eks oli meeles aasta varem Haanja100, kus lumes ja lörtsis joostest said samuti riided märjaks ja riideid vahetama minnes maha istudes, ei tahtnud kuidagi enam püsti tõusta. Seekord oli õnneks ilm soojem ja kuna keha oli pidevas liikumises ,siis külm ei hakanud. Kihutasin edasi.

  Igal ringil püüdsin end vahetusalades korralikult tankida. Teisiti poleks lihtsalt nii pikka võistlust olnud võimalik lõpetada. Joogiks sooja energiajooki ja näksimiseks banaani, rosinaid, kurki, leiba, soola ja minu suureks lemmikuks sai pika võistluse vältel Eesti Pagari „Šokolaadileivake“. Mmm super hästi maitses see lihtsalt! Korra võistluse ajal pakuti ka sooja toitu kuigi täpselt, mida pakuti ei oska öelda. Igatähes hea ja rammus oli. Valik laual oli muidugi suurem kui mu kirjeldatud aga selline oli minu valik, mis mu kõhus maandus. Endal mul oli ka üht-teist taskus: pakk PowerBar-i geelikomme ja mõned energybar-id. Kindlasti oli abiväge ka neist.

  Mõned ringid enne lõppu jäi järsku vihmasadu järgi kuid seda rõõmu polnud kauaks, tervelt üheks ringiks. Selle kuiva ringi vältel said mu riided küll peaaegu kuivaks aga siis läks jälle sajule. Pluss selleks ajaks hakkas juba hämarduma. Joostud oli siis üle 80-ne km. Tunne oli positiivne ja maagilised 100km käega katsutavad. Ei uskunud enne võistlust et jõuan nii pikalt puhtalt joosta. Olin kindel,  et selle aja peale liigun juba ammu käimiskeppidega. Enesetunne oli küll hea aga tundsin et jalad hakkavad alla andma. Oli 13nda ringi lõpp, finiši alas võtsin pealambi ja käimiskepid abiks. Edasi läks siis niiöelda „4WD“. Tempo oli nüüdsest küll aeglasem aga siht iga sammuga aina lähemal.

  Oli pime, sadas , ise olin läbimärg ja porine aga kell 19:04:54 ületasin sisimas super rahulolevalt finiši joone. 100 km oli TEHTUD..seljataga ja ajalugu!

  Edasi läks teekond diplomi järele, pesema ja siis Kubija baaris välja teenitud külma Alexandrit ja sooja ja väga maitsvat seapraadi nautima. Parim tunne oli lihtsalt istuda, süüa, külma õlut rüübata ja laualistega üritusest muljetada.  Hea tuju kaasa, laualistele head aega ja juba pooleteise tunni pärast maandusin oma voodisse. Küll oma kontide ja lihaste pärast oiates aga kuradi rahulolevalt!

Tänusõnad korraldajale Ivarile ja tema meeskonnale!

Aitäh kõigile osalejatele, kes võtsid selle hulluse ette!

Oma transpordi eest tänan Heikot, Kaidot ja Peedut!

Üleüldiselt veel kõigile kodustele, kes mind igakülgselt toetasid

Aitäh!

Statistikat: Üldkoht 18, meeste arvestuses 14, ajaks 12:04:54,1

Stardis 59, 100km suutis alistada neist 27

First post

Nüüdseks juba mitu aastat hobisportlaskarjääri seljataga ja kuna paljud sportlased peavad blogi siis miks mitte ka mina. Püüaks põhiliselt kajastada oma seiku võistlustelt või siis ka nendeks ettevalmistustest. Koolis mul kirjakeel kõige parem polnud, niiet loodan et annate kirjalikud pisivead andeks :)
 Nüüd siis lähemalt minust ja minu senisest spordikarjäärist.
Hetkel olen 31 aastane. Elukutseks ehitaja ja töötan juba viiendat aastat Norras. Olen vabaabielus ja õnnelik 2 poisi isa.
  Juba varajasest noorusest on mulle meeldinud rattaga sõita. Suvisel ajal sai sõprade seltsis kõik päevad ratastega veedetud nii linnas kui maal ringi kihutatud. Meid kutsuti meie "kandis" tollel ajal populaarse multika järgi "Mootorattur hiirteks", mis jah meile väga meeltmööda polnud. Vähemalt minujaoks. 13-14 aastaselt käisin tsipa üle aasta Elva Spordikoolis ratta trennis, kus mu juhendajaks oli Arno Lääne, kes veel siiamaani mu kodulinnas aktiivne noortetreener. Aga ma ei teagi, kas mu enda laiskusest või möllavast puberteedi east , jätsin trenni pooleli. Mõned tolle aja võistluste diplomid, peaksid siiamaani lapsepõlve kodus lapsepõlve fotode karbis olema. Niipalju mäletan veel sellest ajast, et tublid trennis käijad said vahepeal nädalavahetusteks tolle aja trennirattad koju. Uhke oli linnapeal sõita veneaegse käikudega maanteerattaga, mis tol ajal olid haruldused.
 Koolis oli muidugi kehaline kasvatus lemmik tunniks. Tulemuste poolest ma päris esimene polnud aga tihti kas teine või kolmas. Eriti läksid peale pikamaajooksud,korvpall ja suusatamine. Lühemad sprindid väga peale ei läinud. Sama kehtib siiani.
 Peale kooli ja sõjaväge jäi sport kahjuks unarusse. Tekkisid teised huvid, mis tol ajal tundusid huvitavamad ja põnevad. Alles Norra tulles võtsin end kätte. Pikad aastad ilma spordita oli mind teinud laisaks ja ülekaaluliseks. See pidi muutuma. Hakkasin käima jooksmas ja märkamatult hakkasid kilod kaduma. Kohe varsti peale seda, ostsin ka endale maastikuratta, kuna maastikul sõitmine tundus mõnusam ja vaheldusrikkam too aeg. Kuigi trennid olid kaootilised ja süsteemivabad, siis lõbus oli mul alati ja spordipisik puges aina sügavamale minusse. Esmakordselt peale pikka pausi asusin võitlustulle 2009 suvi Elva rattamaratonil. Ego ei lubanud esimeseks võistluseks poolmaratoni, niisiis läksin pikale distantsile, mis oli 68km. Kohaks oli 940 ratturi seas 579, mis muidugi pole teab mis hea koht aga minujaoks oli see super tulemus ja pingutus. Järgmised aastad suurt arengut ei tulnud, kuna ei treeninud süstemaatiliselt ega tõstnud ka eriliselt mahtu. 2010 ja 2011 võistlesin veel Elva Rattamaratonidel. Kohtadeks oli vastavalt 527 ja 332.
 2012 aastal tuli mul tööl paus sisse ja oli rohkem aega treenida ja võistlustel käia. Uurisin samas rohkem nii siit ja sealt kirjandusest tarkusterasi ja talletasin need oma mällu. Palju tarkusi leidsin ka Eesti suurimast rattafoorumist velo.clubbers.ee. Igatähes kohad hakkasid paranema ja 2012 aasta lõpus oli 13 võistlust seljataga, millest võis leida nii Tartu Maratoni nelikürituse, mitmeid jooksuüritusi ja ka rattasõite. Eriti meeldejäävaks jäi Haanja 100 jala, kus ürituse eesmärk oli 100km jala läbi joosta või (kepi)kõndida, kus ma sain tulemuseks 80km läbimise kirja. Rohkemaks eelmine aasta ma kahjuks võimeline polnud aga elamus võistlusest jäi väga positiivne.
 2012 aasta lõpuks kutsuti mind sprodiklubisse, milleks on SK Keremeister ja see andis veel motti (motivatsiooni) juurde ja samas ka palju uusi tutvusi. Omakorda kutsusin ka oma hea sõbra Ander-i klubisse, kellega Eestis viibides saab korralikult trenni tehtud :) Üheskoos püüame klubi lippu kõrgel hoida.
 2013 aasta on samuti siiamaani väga ürituste rohke aasta olnud. Oma suurimateks saavutusteks sel aastal pean oma esimest täispikka jooksumaratoni Oslo(NO) metsade vahel ja samuti oma esimese triatloni läbimist Tartu Mill-il. Püüan nendest pikemalt mõnes oma järgmises postituses juttu teha. Lisaks neile veel juba traditsiooniks saanud Tartu Maratoni neliküritus, mõned lühemad jooksu üritused ja veel nii maantee kui maastikuratta üritusi.
 Ees seisab mul see aasta veel Haanja 100 jala oktoobri teisel poolel. Sellest kindlasti teen veel juttu oma järgmistes postides. Seniks aga tugevat jalga. Kohtume jooksuradadel!